Keila Miikaeli kiriku kooriruumi kaunistab suurejooneline renessansialtar, mis pärineb tallinlase Tobias Heintze töökojast. Altari kinkisid kirikule 1632. aastal Saku ja Sausti mõisnikud Bernhard von Scharenberg ja Anna von Rosen.
Alljärgnev seletus altari kohta on kirjutanud Keila koguduse õpetaja Matthias Burghardt.
Altarilaud ja retaabel
Altarilaud on sama vana kui Keila kirik, pärinedes 13. sajandi esimesest poolest. Altariplaat on tähistatud Jeruusalemma ristiga, mis on Eestis ainulaadne. Võimalik, et esimesed vaimulikud või altari kiviraidurid andsid sellega märku oma palverännakust Jeruusalemma.
Altaris on nišš, kus hoiti reliikviaid. Nende abil omistati altarile lisaks pühitsemisele ka eriline pühadus. Reliikviad, mille kohta me ei tea, milliste pühakutega need seotud olid, eemaldati reformatsiooni käigus 16. sajandi keskpaigas.
Altariretaabel (altarilaua kohal asuv piltidega puidust ülesehitis) pärineb 1632. aastast. Sel ajal kuulus Eesti Rootsi kuningriigi koosseisu. Sama aasta juulis asutas kuningas Gustav II. Adolf Tartu Ülikooli, kinnitades vastava dokumendi oma allkirjaga Saksimaal Breitenfeldi lahinguväljal.
Altariretaabli valmistas Tobias Heintze (u 1593–1659). See on ainus Heintze loodud altariretaabel, mis on Eestis säilinud.
Väikestel külgtiibadel võib näha annetajate kujusid: vasakul Harju maanõunik ja kolonel Bernhard von Scharenberg, Saku ja Sausti mõisnik (1559–1645), paremal tema abikaasa Anna von Rosen (u 1570–1632). Külgtiivad eemaldati mõneks ajaks, sest kogudus ei soovinud armulauale tulles põlvitada endiste mõisahärrade ees. Nüüd aga põlvitavad mõisahärrad ise koos teistega Kristuse ees. Lisaks ei ole neid kujutatud eestvaates ega altari keskse osana, vaid küljelt vaadatuna. Nii tuletavad nad kogudusele meelde, et armulauas oleme ühendatud nendega, „kes on läinud meie eel usus” (armulaua liturgia).
Retaabel on teoloogiliselt üles ehitatud Jeesusele Kristusele, tema sõnale ja tegudele. Mitmes mõttes väljendab see nn luterliku ortodoksia teoloogiat 16. ja 17. sajandil. Ühelt poolt on kristotsentrism ehk Kristuse-kesksus tänapäevani üks luterliku teoloogia põhijooni. Teiselt poolt on siin usutunnistuse peamised põhitõed esitatud erakordselt kokkuvõtlikul ja selgel kujul, mida kohtab Eestis harva.
Järgnevalt on toodud pilditahvlite ja nikerdatud kujude terviklik ülesehitus. Alloleval skeemil on tähistatud, kus millist elementi altaril leida — numbrid (1–7) tähistavad pilte, tähed (A, B) apostlite kujusid ja tähed (D–J) vooruste kujusid.
Vertikaaltelg: Kristuse surm ja ülestõusmine
Alumise keskosa pilt (1) on koopia Leonardo da Vinci „Pühast õhtusöömaajast”, mille originaal valmis aastatel 1495–1497. Altariretaabel restaureeriti 19. sajandi lõpus. Kuna algset armulauastseeni ei olnud enam võimalik taastada, maalis restauraator selle asemele tuntud koopia da Vinci teosest. See, et sellel kohal on kujutatud armulauda, ei ole altariretaablite puhul sugugi ebatavaline.
Selle kohal on altari keskse pildina kujutatud Kristus ristil stseen (2). Selle keskne asend tuleneb luterlikust kõrgelt hinnatud apostel Pauluse õpetusest, kes kirjutab Galaatia kirja 6. peatükis: „Aga mulle olgu olemata kiidelda muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist” (Gl 6:14). Ristilöömise kujutis pärineb ilmselt 19. sajandist; võimalik, et ka algset stseeni ei olnud enam võimalik restaureerida.
Pildi ikonograafiline programm meenutab Tallinna Kaarli kiriku vastavat maali: Jeesuse juurde on jäänud üksnes tema sõbrad. Vaenlasi ega rahvahulka, nagu sageli keskaegsetel kujutistel, siin ei näe. Ristilöödu paremal käel seisavad Johannes ja Jeesuse ema Maarja. Hetk varem oli Jeesus nad teineteise hoolde usaldanud: „Naine, vaata, see on sinu poeg! … Vaata, see on sinu ema!” (Jh 19:26–27).
Maarja mõjub siin pigem nõutuna kui meeleheitel olevana. Kristus ja tema ülesandel ka jünger Johannes vaatavad tema poole ning hoolitsevad tema eest.
Risti all põlvitab Maarja Magdalast (Maarja Magdaleena). Teda tunneb ära lahtiste juuste järgi – Jeesuse-aegses Idamaades ei peetud sellist soengut naistele kohaseks. Traditsiooniliselt samastatakse teda patuse naisega loos, kus Jeesust võitakse õliga (Lk 7:36–50). Selle loo kokkuvõttes ütleb Jeesus variser Siimonile: „Temale on palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud; aga kellele vähe andeks antakse, see armastab vähe” (Lk 7:47).
Kolmas naine, kes seisab kõige parempoolsemal kohal, on Maarja, Kloopase naine, nagu jutustatakse Johannese evangeeliumis (Jh 19:25 “tema ema õde”). Ei olnud ebatavaline, et näiteks mehe õde või vennanaist nimetati lihtsalt õeks; seevastu on ebatõenäoline, et kahel lihasel õel oleks olnud sama eesnimi. Ta kannab samades toonides rõivaid nagu Kloopas, keda võib näha parempoolsel alumisel pildil. Need kolm naist viitavad sellele, kuidas lugu jätkub: nädala esimese päeva hommikul tulevad nad salvianumatega haua juurde, et võida Jeesuse surnukeha. Kuid haud on tühi ja Issand on üles tõusnud! Kloopase naine loob seose all paremal asuva pildiga, mis kujutab ülestõusnud Kristuse ilmumist Emmause jüngritele.
Sellest kõrgemal asuv pilt, mis näitab Kristuse haudapanekut (3), on esile tõstetud ülemise raami hõbedaste inglite ning oma keskse asendiga teiste kujutiste suhtes. Inglid viitavad seaduselaekale, mis oli Jumala ja Iisraeli rahva vahelise lepingu sümbol (2Ms 25:18–22). Laegas asus Jeruusalemma templi kõige pühamas paigas ning kujutas Jumala trooni, kes „istub keerubite kohal” (Ps 80:2). Selle kaant nimetatakse Lutheri piiblitõlkes armutrooniks.
Laekas hoiti kümne käsu kivitahvleid, Aaroni keppi, mis oli haljendama löönud, ning mannat – toitu, mida Jumal andis oma rahvale kõrberännaku ajal. Need kõik olid lepingu sümbolid. Tähelepanuväärne on, et seaduselaegast on kujutatud ka sellel pildil. Siin moodustab see Kristuse surmavoodi, millel ristilöödu istub ehk troonib. Tema kaudu rajab Jumal uue lepingu – oma veres, see tähendab tema surma ja ülestõusmise kaudu. Jumala nime „Jahve” (“Mina olen”) omistatakse Johannese evangeeliumis korduvalt Kristusele, näiteks sõnades: „Mina olen hea karjane” (Jh 10:11).
Kristuse surma ja ülestõusmise paigaks on siin surmavoodi, mida sümboolselt kujutatakse Uue Lepingu laekana. Ristilöödu pea ümber olev aupaiste viitab juba tulevasele ülestõusmisele, samuti pildi alumises servas olevad salvianumad. Samasuguseid salvianumaid võib näha ka triumfiristi kujude jalamil, mis on paigutatud kantsli ja rõdu vahele ning eraldab pikihoonet kooriruumist. Nii tuuakse Kristuse surm ja ülestõusmine esile ühe ja sama kujundi kaudu.
Tähelepanu väärivad ka kaks kivi pildi vasakus alumises nurgas. Need viitavad Jeesuse kiusatusele Matteuse evangeeliumi 4. peatükis. Seal kutsub kurat Jeesust üles muutma kivid leivaks, et kustutada oma nälga. Jeesus vastab, et inimene ei ela üksnes leivast. Ka sellel pildil on kivid jäänud kivideks. Jeesus jäi Jumalale ustavaks kuni surmani ning on ise manna – taevane ja eluleib neile, kes janunevad elu, armastuse ja andestuse järele.
Kristust ümbritsevad juba tuttavad tegelased: Jeesuse ema Maarja, keda on siin kujutatud sügavas leinas, Maarja Magdaleena ja Maarja, Kloopase naine, ning vasakul pool Johannes – ainus meesjünger, kes jäi Kristuse juurde kuni tema surmani. Johannes hoiab kätt Kristuse küljes oleval haaval. See viitab tema tunnistusele pealtnägijana, sest Johannese evangeeliumis (Jh 19:34–35) öeldakse: „Üks sõduritest torkas piigiga tema küljesse ning kohe voolas välja verd ja vett. Ja see, kes seda nägi, on sellest tunnistanud, ja tema tunnistus on tõene; ning ta teab, et ta räägib tõtt, et teiegi usuksite.”
Johannes toetab Issanda surnukeha. Teisel pool toetab surnut Arimaatia Joosep, Suurkohtu liige ja jõukas mees, kelle hauda Kristus maeti. Teda tunneb ära tema rikkalike ja värvikate rõivaste järgi. Selgelt on näha, et selle pildi ja kõigi järgmiste piltide (4–7) autor on keegi teine kui see, kes maalis esimese ja teise pildi. Tema kompositsioonitehnika näitab nii piiblitekstide kui ka reformatsiooniaegse pildiprogrammi suurepärast tundmist. Tõenäoliselt on neid maale 19. sajandil vaid mõnevõrra üle maalitud või värskendatud, kuna nad olid üsna hästi säilinud.
4.pildil on kujutatud Kristuse taevaminemist. Kuna pilt asub koguduse peade kohal kõrgel, on detailidele pööratud vähem tähelepanu. Tervikuna on see maalitud lihtsamalt ja vähem üksikasjalikult. Siiski on ka siin kohal kaks inglit, kes rõhutavad taevaminemispüha sõnumit: Jeesus Kristus on kuningas ja istub Jumala paremale käele (Hb 1:3).
Seaduselaeka inglid (vrd pilt 3) on nüüd sõnumitoojad, kes selgitavad jüngritele taevaminemise tähendust. Apostlite tegude raamatus ütlevad nad jüngritele, et Kristus tuleb tagasi samal viisil, nagu nad nägid teda taevasse minevat (Ap 1:10–11). Seejärel pöörduvad jüngrid tagasi Jeruusalemma.
5.pilt on Jeesuse Kristuse kannatuse ja ülestõusmise loo lõpp-punkt. Sellel on kujutatud tuvi – Püha Vaimu sümbol, kes nelipüha päeval valati välja Kristuse ootava koguduse peale. Selle päevaga algab kristlik kirik: täis vaimustust ja kartmatult kuulutavad kristlased oma ligimestele rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest kuni tänapäevani.
Tuvi kui Püha Vaimu sümbol ilmub esmakordselt Jeesuse ristimise loos Jordani jões (Mt 3:16). Nii nagu Jumala Vaim on ühendatud Kristusega, ühendab ta end ka inimestega, kes Kristusesse usuvad. Seda tõotust võib näha ka meie kiriku torniportaalil. Püha Vaimu sümboliseeriv tuvi on paigutatud täpselt kirikuportaali kohale.
Jeesuse ristimise loos meenutab tuvi ühtlasi veeuputuse lõppu Noa laeva loos (1Ms 8:11). Matteuse evangeeliumis kasutatakse seda kujundit näitamaks, kuidas Jeesus võtab ristil enda peale inimeste süü ja selle karistuse ning kingib neile, kes temasse usuvad, rahu – nii Jumalaga kui ka kaasinimestega. Tuvi on siin rahu ja uue loodu sümbol.
Horisontaaltelg: söömine ja osadus
Lisaks vertikaalsele teljele (pildid 1–5) on olemas ka väiksem horisontaalne telg, mis on samuti oma motiivivalikus suure teoloogilise asjatundlikkusega üles ehitatud. Selle alla kuuluvad pildid 6, 1 ja 7. Kõigil neil piltidel on keskne teema söömine, mis ei ole kristliku altari puhul, kus ohvreid enam ei tooda ning mille peamine ülesanne on palve ja armulaua jagamine, iseenesest üllatav.
Pilt 6 on Keila jõulupilt. Sellel on kujutatud karjaste kummardamist Petlemma laudas, kus Jeesus sündis. Tähelepanuväärne on aga see, et keskmes oleva Jeesuslapse käsi on suunatud ka Maarja, tema ema, rinna poole. See ei ole mingil juhul maalija arengupsühholoogiliste teadmiste puudumise väljendus (nii väikesed lapsed ei oska veel sihipäraselt haarata), vaid pildi keskne sõnum on: „Anna mulle süüa!”.
Kristliku õpetuse järgi sünnib inimene ristimise kaudu uuesti ning saab igavese elu kingituse. Uus inimene on siin kujutatud Jeesuslapsena, kes tahab meis kasvada ning vajab selleks loomulikult toitu: Jumala sõna ja sakramente, palvet ning usklike osadust. Esimeses Peetruse kirjas (1Pt 2:2) julgustatakse kogudust: „nagu vastsündinud lapsed igatsege vaimulikku, puhast piima, et te selle kaudu kasvaksite pääste poole”.
Jeesuslapse vasakul küljel hoiab Joosep valgust – viide sellele, et Kristus, maailma valgus, on sündinud: „Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud” (Jh 1:5). Samal ajal meenutab valgus ka ristimis- või ülestõusmisküünalt. Isegi härg, kes rahulikult sõimest heina sööb, kannab endas piibellikku sõnumit: „Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, minu rahvas ei mõista” (Js 1:3).
Nii on püha perekond ümbritsetud Vana Testamendi prohvetlike sõnadega. Pildi keskel olev noor karjane (ainus, kes tõesti Jeesuslast vaatab) on tumeda nahatooni ja mustade pikkade juustega. Ta on kujutatud profiilis, mis on tavaliselt olnud valitsejate privileeg. Tema profiil vastab antiikaja klassikalisele ilukaanonile. See kaunis, Vahemere-äärset tüpaaži meenutav noor karjane, kellele profiilis kujutamine annab valitsejale omistatud auväärsuse, võib olla Kristuslapse esivanem – kuningas Taavet, kes võiti Petlemma karjapoisina kuningaks (1Sm 16:12). „Taavet oli pruun, ilusate silmadega ja kena välimusega.”
Seda, et Taavet on tõenäoliselt sellesse stseeni maalitud, ei saa seletada üksnes sugulussuhte või tema karjaseameti kaudu. Nagu vasakul pildiservas olevat härga, on ka Taavetit siin kujutatud selleks, et osutada prohvet Jesaja ettekuulutusele, mis kuulub kirikus jõulupüha lugemiste hulka: „…et tema valitsus saaks suureks ja rahu ei lõpeks Taaveti troonil ega tema kuningriigis…” (Js 9:7)
Paremal pool asuv kolmikgrupp kuulub kompositsioonilt samuti kummardavate karjaste hulka. Siiski on vaid kõige parempoolsemas servas oleva mehe pilk suunatud Kristusele. Temast vasakul olev mees vaatab omakorda just selle parempoolse mehe poole ning kolmas, kes asub pildi keskel, vaatab otse vaataja suunas. Sellele otse vaatajale pilgu pööramisele on kaks võimalikku selgitust: kas rõhutatakse, et blond, habemeta mees on juba surnud, on justkui lahkunud oma kahemõõtmelisest maalilisest raamistikust ning vaatab nüüd meie kolmandasse, tegelikku dimensiooni. Teine selgitus on tõenäolisem (sest surnu peaks olema kogudusele äratuntav, et surmasümboolika mõjuks): tegemist on pildi ja altari autoriga, Tobias Heintzega. Seda tõlgendust toetab tema parem käsi, millega ta on kunstiteose loonud ning mis osutab austava žestiga parempoolsele mehele. See mees sarnaneb Bernhard von Scharenbergile, meie altariretaabli annetajale. Ka tema kujutamine valitseja kombel profiilis toetab oletust, et tegu on Scharenbergiga.
Mehe puhul, kes jääb Heintze ja Scharenbergi vahele, on isik teadmata, kuid 17. sajandi kogudus pidi teda ilmselt tundma. Võimalik, et tegemist on Keila koguduse õpetajaga (kuigi pastor peaks tegelikult vaatama Kristuse poole…). Altari valmimise ajal oli selleks Heinrich Bartholin Turust (u 1600–1658), kes teenis kogudust aastatel 1627–1639. Samuti võib olla kujutatud tema eelkäijat Stephan Badwitzi Pommerist, kelle algatusel kirik pärast Liivi sõda taastati.
Lõpuks on pilt 7 altari ülestõusmispilt. See kujutab Emmause loo otsustavat stseeni Luuka evangeeliumist (Lk 24). Jüngrid (paremal Kloopas, kes on riietatud samades värvides nagu tema abikaasa Maarja pildil 2) tunnevad Kristuse ära leivamurdmise hetkel.
See äratundmise hetk on meisterlikult kujutatud: Kristuse käed on täielikult hõivatud leiva murdmise liigutusega. Vasakul olev jünger hoiab oma silmi vaid millimeetri võrra avatuna – ta on Kristust ära tundmas, just sel samal hetkel, kui Issand leiba murrab. Tema keha, näoilme ja žestid ei ole veel äratundmisele vastavalt muutunud. Kohe avab ta silmad imestunult pärani, samuti suu, ning tõstab käed.
Kloopasel, paremal olev jünger, on silmad küll suletud, kuid tema žest näitab, et ta tunneb Issanda ära tema hääle järgi: „Aga see on ju…!!!” Ka tema hakkab peagi väljendama oma imestust näoilme ja kehakeelega, nagu teinegi jünger.
See äratundmise hetk pildil osutab kogudusele, et Issand pühitseb nendega koos armulauda. Kristus on armulauas reaalselt kohal, Ta on kohal „leivas ja veinis, koos nendega ja nende all”. Armulaua pühitsemisel peaks kogudus Ta ära tundma. Armulaud ühendab armulaualise mitte üksnes Kristusega, vaid Tema kaudu ka Kristuse kogudusega.
Kui jõulupilt (6) käsitleb ka inimese uuestisündi pühas ristimises, siis ülestõusmispilt puudutab samuti teist luterlikku sakramenti – püha armulauda.
Laual on näha mitmesuguseid sümboleid. Kala on antiikne Kristuse sümbol. Kristus annab end ise pühas armulauas, et meid päästa. Lisaks viitab see Jeesuse üleskutsele Peetruse kutsumisel: „Järgne mulle, ma teen sinust inimeste püüdja” (Mt 4:19).
Väikesed leivad viitavad 5000 inimese toitmise imele (Mk 6:41), kus oli vaid viis leiba ja kaks kala, mida Jeesus imekombel paljundas. Nii võib ka koguduses Kristus teha vähesest palju. Oma kujult meenutavad need pärmitaignast punutist – klassikalist ülestõusmispühade küpsetist, mille olemasolu on tõendatud vähemalt alates 12. sajandist.
Veiniklaasid on läbipaistvad: see viitab sellele, et evangeelium on reformatsiooni põhimõtete kohaselt „puhas ja selge” ning karikast võivad osa saada ka ilmikud.
Kaks nuga meenutavad keskaegset kahe mõõga õpetust, millele tugineb omakorda Martin Lutheri kahe riigi õpetus: riiki ja kirikut ei tohi omavahel segi ajada. Mõlemal on oma ülesanded, mis toimivad teineteisest sõltumatult, kuid on siiski evangeeliumi kaudu omavahel seotud.
Puunikerdused: apostlid ja maskid
Altari puunikerdused on mitmekesised ja kunstipäraselt teostatud. Kõige suuremad on apostlite Peetruse ja Pauluse kujud (A ja B). Nende sageli koos kujutamise eesmärk on kutsuda kirikus üles rahule ning erinevate seisukohtade aktsepteerimisele.
Apostlite tegude raamatu 15. peatüki kohaselt tekkis Paulus ja Peetruse vahel vaidlus küsimuses, kas ka mittejuudid võivad saada kristlasteks ilma ümberlõikamiseta. Sellest vaidlusest kirjutab apostel Paulus ka Galaatia kirja 2. peatükis. Lõpuks andsid nad teineteisele käe osaduse märgiks – mitte seetõttu, et nad oleksid kõiges ühel meelel olnud, vaid kuna nad said aru, et mõlemas tegutseb sama Kristuse vaim (Gl 2:8).
Selle apostlikogu kaudu lahendati tüli, mis oleks võinud noore kiriku lõhestada. Ka altariretaablil on nad seetõttu kujutatud koos, viidates sellele, et kristlikku usku võib erinevates olukordades ja erinevatele inimestele elada erinevalt.
Väikesed maskid (C), mis täidavad dekoratiivsete sammastike kapiteelidena oma rolli, kujutavad tõenäoliselt aastaaegu või ilmakaari.
Voorused: A-J
Lõpuks on altarit ümbritsevad naisfiguurid (D–J) eriti tähelepanuväärsed ning neid kohtab harva sellises terviklikus kujutuses. Tegemist on voorustega, mis jagunevad klassikaliselt kolmeks kristlikuks ja neljaks filosoofiliseks (aristotellikuks) vooruseks.
Ülal troonivad kolm kristlikku voorust, allpool neli klassikalist (aristotellikku) voorust.
Nende tipus (D) on Fides – usk: Martin Lutheri õpetuse kohaselt saab inimene päästetud üksnes usu kaudu Kristusesse, võttes vastu Jumala armu. Usk on seega ühtaegu nii eesmärk kui ka eeldus. See on justkui see, mida Jeesuse lugu inimeses äratab, kuid samas ka see, mis on vajalik selle loo õigeks mõistmiseks. Seetõttu on ta asetatud kõige kõrgemale kohale. Tema atribuut, rist, on tõenäoliselt juba Põhjasõja ajal kaduma läinud.
Temast paremal (vaataja jaoks vasakul, E) on Caritas – armastus. Ta hoiab süles last. Apostel Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele: „Aga nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm, kuid suurim neist on armastus” (1Kr 13:13). Just armastuse poole peaks kogudus tema sõnul kõige enam püüdlema.
Parempoolne figuur (F) on seega Spes – lootus, kelle tunneb ära tema jalge ees oleva ankru järgi.
Esile tõstetud vasakul keskel (G) on Prudentia – tarkus. Ta hoiab käes raamatut. Haridus on luterlikus kirikus alati olnud oluline: Piibli tõlked, katekismused ja rahvakoolide rajamine on selle tunnistuseks. Kristlastel on lubatud olla arukad, taotleda teadmisi ning kasutada mõistust – ka sellega tuleb Jumalat armastada (Mt 22:37). Seetõttu asub tarkus armastuse poolel (E).
Teisel pool näeme vaprust (H) – Fortitudo, mis ületab raskused julgesti ega lase end hirmutada. Ta kannab eemale puutüve ja vabastab sellega tee edasiseks liikumiseks.
Selle all on äratuntav mõõdukus (Temperantia, I). See voorus kutsub üles enesevalitsemisele. Apostel Paulus kirjutab esimeses kirjas korintlastele (1Kr 6:12): „Kõik on mulle lubatud, aga miski ei tohi saada mu üle võimust.”
Viimane voorus (J) tekitab esialgu mõistatuse: tavapärase vooruste loendi järgi peaks see olema õiglus. Kuid tal puuduvad selle sümbolid – kaal ja silmakate. Samuti ei näita ta midagi tasakaalustavat. Pigem juhib ta tähelepanu oma ülemäära suurele ja tugevale jalale.Luterlik õpetus ei mõista õiglust eelkõige inimliku voorusena, vaid Jumala kingitusena: Kristuse kaudu kuulutatakse usklikud õigeks. Nad saavad Kristuse õiguse ning võivad talle anda oma patuse olemuse, mille tema on nende eest ristile naelutatud (Kl 2:14). Seetõttu on õiglus inimestevahelises mõttes küll voorus, kuid eksistentsiaalses tähenduses on see kingitus. See patuste õigeksmõistmine on Augsburgi usutunnistuse (Confessio Augustana) kohaselt „artikkel, millega kirik seisab või langeb” (CA IV).Luther pakkus seetõttu mitmel korral – mh oma Koguja raamatu seletuses – välja, et õiglus võiks olla asendatud Perseverantia’ga (püsivus, vastupidavus). Usklik inimene peab jääma usku. Voorus osutab seega oma tugevale tugijalale, justkui kordaks ta Lutheri sõnu Wormsi riigipäeval 1521: „Siin ma seisan, ma ei saa teisiti. Jumal aidaku mind. Aamen.”
Keila vooruste kataloog on seega üks vähestest – ja ilmselt ainus Eestis –, mis esitab luterliku vooruste käsitluse!
On muljetavaldav, millise teoloogilise sügavuse, teadmise ja iluga on Tobias Heintze selle altari loonud. Loodame, et selle vaatamine pakub teile sama palju rõõmu kui meile.
Matthias Burghardt, Keila koguduse õpetaja
